22. november, reede
Öö otsa sadas vihma ja hommikul, kui ärkasime, ei olnud maa ja taeva vahet näha. Pärast kiiret hommikusööki saime kokku Manuela ja Gabrielaga, et sõita avastama oliivõli tegemist. Manuela oli meie jaoks kokku leppinud oliivimaja külastuse koos degustatsiooniga.
Sõitsime üle pika silla, mis viib Lissabonist välja (üle jõe 3 km sõitu sillal). Kahjuks oli ilm nii jube ja hall, et midagi praktiliselt välja ei näinud.
Meie sõit kestis veidi üle kahe tunni ja jõudsimegi Alentejo piirkonda, mis on väga hea veini-, oliivõli- ja korgitamme tootmise piirkond. Meid võttis vastu Hertade de Esporao, mis on asutatud 1267 aastal. Praegused omanikud toimetavad sellega 1980-ndatest aastatest.
Meie giid viis meid mikrobussiga oliivõli tootmist vaatama.
Selle tootja oliivid korjatakse käsitsi ja nad on ka selle piirkonna ühed suuremad tööandjad. Oliivide korjamisel tegutseb 150 inimest. Õli pressimine on automatiseeritud ja selles osas töötab ainult 6 inimest.
Kvaliteetse oliivõli saamiseks on väga oluline, et oliividest õli pressimine toimuks võimalikult kohe pärast oliivide korjamist (et vältida õli oksüdeerumist). Seega korjamise ja pressimise vahe võib olla maksimaalselt 2 tundi. Õli kvaliteeti ja maitset mõjutab ka see kui küpsed on oliivid. Varasematel aegadel oli tavaks korjata oliivid küpsetena (mustadena). Tänapäeva trend on oliive korjata
peaaegu rohelistena, mis annab oliivõlile särtsakama ja vürtsikama maitse.
Juuresolevatelt piltidelt on näha kuidas on läbi aastate muutunud oliiviõli pudeli disain. Praegu pudeldatakse oliivõli tumedatesse klaaspudelitesse. See kaitseb õli päikesevalguse eest ja klaas ei lase tekkida lisamaitsetel (mis võib juhtuda metallpakendi puhul).
Alates aastast 2016 on sellel oliivitootjal mahetootmine st kõik oliivõli valmistamisel tekivad jäägid kasutatakse ära - kas suunatakse loodusesse tagasi või kasutatakse näiteks kosmeetikatööstuses. Pildil meie giid koos Pillega.
Õli tootmisel on kõige esimene etapp lehtede, varreosade lahutamine oliividest ja sealt edasi liiguvad oliivid transportööri abil pessu, siis toimub seemnete eraldamine ja oliividest tekib pasta, mis liigub edasi pressimisele. Pressimise tagajärjel tekkinud õli läbib esimese filtreerimise ning liigub tsentrifuugi, mille abil eraldatakse õlist vesi ja kuldkollane oliivõli. Tsentrifuugil on juures ka kaal, mis kaalub tekkiva õli üle ja 40 kg kaupa saadetakse voolikute abil õli järgmisele selitamisele ning sealt edasi roostevabasse tsisterni.
Maitsesime pärast tsentrifuugimist tekkivat õli. See lõhnas võiselt (mitte rohuselt) ja maitses üsnagi vürtsikalt ja pipraselt ning jäi veidi kurku kraapima.
Extra virgin oliivõli puhul jälgitakse hoolikalt kvaliteeti, see peab vastama kindlale pH tasemele, ei tohi sisaldada mingeid lisaosakesi (näiteks seemnetükke vms) ning maitses ei tohi olla vigu. Kui pH tase jääb madalamale lubatust, siis on võimalik õli müüa virgin oliivõlina. Virgin oliivõlil võib olla 1-2 viga (võrreldes extra virgin oliivõliga).
Oliivõli pannakse tsisternidesse sortide kaupa ja müügiks minev
õli segatakse kokku erinevatest sortidest.
Pildil jäävad need tsisternid kus ühe sordi oliivõli parremale ja see kus segatakse vasakule.
Meie külastus oliivimajas lõppes oliivõli degusteerimisega ja tapastega, mis sobisid suurepäraselt koos saia-oliivõliga.
Lisaks veinide ja oliivide kasvatamisele on sellel tootjal ka lambad ning tegeletakse veel ka käsitööõlle valmistamisega.
Juuresolev väike videolõik kirjeldab ilma, mis sellel hetkel oli, nii et nautisime degustatsiooni ja ootasime ilma paranemist.
Tagasi Lissaboni sõitsime väikese ringiga. Käisime vaatamas väikest maalilist kindluslinna Reguenos de Monsaraz.
Ja tagasiteel tegime peatuse ka Evoras. See on linnake, kus mitmeid kirikuid ja katedraale ning Rooma ajast pärit tempel (Temple of Diana), mis arvatavasti on pärit 1.sajandist.
Õhtuks jõudsime tagasi Lissaboni ning käisime õhtust söömas toredas söögikohas, mida soovitas meile Astrid (nad väisasid Kristi ja Kaimariga sama restorani). Club de Jurnalistas võttis meid väga külalislahkelt vastu. Perenaine ulatas praktiliselt kohe meile tervitusjoogiklaasid ja meid juhatati lauda. Söögikoht ise on mõnusalt eklektiliste ruumidega, soe ja õdus.
Hea teenindus ning maitsev toit!
Eelroogade valik - chevice, baklažaan ja kolmas ei meenu...
Ibeeria siga koos lisanditega
Kaheksajalg
Risoto
Šokolaadikook
Õhtusöögi lõpus said kõik külalised väikese kingituse teele kaasa (riidest koti).
Päris õhtu lõpus vaatasime veel natuke Lissaboni ööelu. Manuela viis meid ägedasse baari, mis on sisseseatud endises lõbumajas (Pensao Amor) - tasub külastada kui Lissaboni satute.
Sõitsime üle pika silla, mis viib Lissabonist välja (üle jõe 3 km sõitu sillal). Kahjuks oli ilm nii jube ja hall, et midagi praktiliselt välja ei näinud.Meie sõit kestis veidi üle kahe tunni ja jõudsimegi Alentejo piirkonda, mis on väga hea veini-, oliivõli- ja korgitamme tootmise piirkond. Meid võttis vastu Hertade de Esporao, mis on asutatud 1267 aastal. Praegused omanikud toimetavad sellega 1980-ndatest aastatest.
Meie giid viis meid mikrobussiga oliivõli tootmist vaatama.
Selle tootja oliivid korjatakse käsitsi ja nad on ka selle piirkonna ühed suuremad tööandjad. Oliivide korjamisel tegutseb 150 inimest. Õli pressimine on automatiseeritud ja selles osas töötab ainult 6 inimest.
Kvaliteetse oliivõli saamiseks on väga oluline, et oliividest õli pressimine toimuks võimalikult kohe pärast oliivide korjamist (et vältida õli oksüdeerumist). Seega korjamise ja pressimise vahe võib olla maksimaalselt 2 tundi. Õli kvaliteeti ja maitset mõjutab ka see kui küpsed on oliivid. Varasematel aegadel oli tavaks korjata oliivid küpsetena (mustadena). Tänapäeva trend on oliive korjata
peaaegu rohelistena, mis annab oliivõlile särtsakama ja vürtsikama maitse.
Juuresolevatelt piltidelt on näha kuidas on läbi aastate muutunud oliiviõli pudeli disain. Praegu pudeldatakse oliivõli tumedatesse klaaspudelitesse. See kaitseb õli päikesevalguse eest ja klaas ei lase tekkida lisamaitsetel (mis võib juhtuda metallpakendi puhul).
Alates aastast 2016 on sellel oliivitootjal mahetootmine st kõik oliivõli valmistamisel tekivad jäägid kasutatakse ära - kas suunatakse loodusesse tagasi või kasutatakse näiteks kosmeetikatööstuses. Pildil meie giid koos Pillega.
Õli tootmisel on kõige esimene etapp lehtede, varreosade lahutamine oliividest ja sealt edasi liiguvad oliivid transportööri abil pessu, siis toimub seemnete eraldamine ja oliividest tekib pasta, mis liigub edasi pressimisele. Pressimise tagajärjel tekkinud õli läbib esimese filtreerimise ning liigub tsentrifuugi, mille abil eraldatakse õlist vesi ja kuldkollane oliivõli. Tsentrifuugil on juures ka kaal, mis kaalub tekkiva õli üle ja 40 kg kaupa saadetakse voolikute abil õli järgmisele selitamisele ning sealt edasi roostevabasse tsisterni.
Maitsesime pärast tsentrifuugimist tekkivat õli. See lõhnas võiselt (mitte rohuselt) ja maitses üsnagi vürtsikalt ja pipraselt ning jäi veidi kurku kraapima.
Extra virgin oliivõli puhul jälgitakse hoolikalt kvaliteeti, see peab vastama kindlale pH tasemele, ei tohi sisaldada mingeid lisaosakesi (näiteks seemnetükke vms) ning maitses ei tohi olla vigu. Kui pH tase jääb madalamale lubatust, siis on võimalik õli müüa virgin oliivõlina. Virgin oliivõlil võib olla 1-2 viga (võrreldes extra virgin oliivõliga). 
õli segatakse kokku erinevatest sortidest.
Pildil jäävad need tsisternid kus ühe sordi oliivõli parremale ja see kus segatakse vasakule.
Meie külastus oliivimajas lõppes oliivõli degusteerimisega ja tapastega, mis sobisid suurepäraselt koos saia-oliivõliga.
Lisaks veinide ja oliivide kasvatamisele on sellel tootjal ka lambad ning tegeletakse veel ka käsitööõlle valmistamisega.
Juuresolev väike videolõik kirjeldab ilma, mis sellel hetkel oli, nii et nautisime degustatsiooni ja ootasime ilma paranemist.Tagasi Lissaboni sõitsime väikese ringiga. Käisime vaatamas väikest maalilist kindluslinna Reguenos de Monsaraz.
Ja tagasiteel tegime peatuse ka Evoras. See on linnake, kus mitmeid kirikuid ja katedraale ning Rooma ajast pärit tempel (Temple of Diana), mis arvatavasti on pärit 1.sajandist.
Õhtuks jõudsime tagasi Lissaboni ning käisime õhtust söömas toredas söögikohas, mida soovitas meile Astrid (nad väisasid Kristi ja Kaimariga sama restorani). Club de Jurnalistas võttis meid väga külalislahkelt vastu. Perenaine ulatas praktiliselt kohe meile tervitusjoogiklaasid ja meid juhatati lauda. Söögikoht ise on mõnusalt eklektiliste ruumidega, soe ja õdus.
Hea teenindus ning maitsev toit!
Õhtusöögi lõpus said kõik külalised väikese kingituse teele kaasa (riidest koti).
Päris õhtu lõpus vaatasime veel natuke Lissaboni ööelu. Manuela viis meid ägedasse baari, mis on sisseseatud endises lõbumajas (Pensao Amor) - tasub külastada kui Lissaboni satute.
Kommentaarid
Postita kommentaar